Üldiselt on kaks peamist võimalust sõiduauto kasutamiseks ettevõtte vajaduste rahuldamiseks:
- Ettevõte omab sõiduautot või auto on liisitud.
- Töötaja, juhatuse liikme või ettevõtte omaniku isiklikku autot kasutatakse tööeesmärkidel.
Vaatleme neid olukordi lähemalt.
1. Kui ettevõte omab sõiduautot (omandiõigus, liising)
Kui ettevõte omab sõiduautot, võib ta kasutada autot kahte liiki:
- 100% kaubanduslikuks kasutamiseks, mis tähendab, et kõik sõidud selle sõidukiga on ainult tööotstarbelised.
- Segakasutuses, mis tähendab, et tehakse ka mitteärilisi reise.
100% sõiduauto kasutamine ärilistel eesmärkidel
Tingimused 100% müügimaksu tagasimaksmiseks autoga seotud kuludelt:
- sõidukit hoitakse tööandja parklas pärast tööaega
- sõidukit jälgitakse GPS sõidupäeviku abil (järgitakse tõendamiskohustust)
- transpordiosakonna registrisse tehakse vastav märge, et sõidukiga ei tehta isiklikke sõite.
Sellisel juhul ei ole tegemist erisoodustustega ja käibemaks on täielikult tagastatav.
Kui kasutusviis muutub (nt autot kasutati varem ainult ärilistel eesmärkidel, nüüd kasutatakse seda ka isiklikel eesmärkidel), tuleb esitada taotlus liiklusregistris oleva kande muutmiseks. Kui registris puudub isiklikuks otstarbeks kasutamise märge, peab ettevõte maksma erivabastuse eest makse.
Sõiduauto segakasutamine
Kui ametiautot saab siiski kasutada erasõitudeks, tekib igal juhul erisoodustus, mille arvutamise aluseks on kilovatt. See tähendab, et soodustus ei sõltu sellest, mitu kilomeetrit te firmaautoga sõidate, vaid põhineb sõiduki võimsusel. Seaduse kohaselt on erisoodustuse hind uue sõiduauto puhul 1,96 eurot kilovatt kuus ja üle 5 aasta vanema sõiduauto puhul 1,47 eurot kilovatt kuus. Rõhutame veel kord, et see kehtib sõiduautode kohta.
"Kahe aasta reegel"
On olemas nn kahe aasta reegel, mis tekib siis, kui ettevõte ostab auto. Kui auto on ostetud ainult äriliseks kasutamiseks ja seda järgitakse kahe aasta jooksul alates ostukuupäevast ning seda on võimalik tõendada, võib ettevõte sisendkäibemaksu 100% maha arvata. Kui aga kahe aasta jooksul pärast ostu toimub vähemalt üks erasõit, väheneb sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus automaatselt 50%-ni, seda nii sõiduki ostu kui ka jooksvate kulude puhul. See tähendab, et sõiduauto ostmise ajal arvestatud sisendkäibemaksu ja jooksvate kulude käibemaksu tuleb vähendada kas selle kuu käibemaksudeklaratsioonil, mil see deklareeriti, või järgmise aasta jaanuari deklaratsioonis (ja seda tuleb intressi arvestada). Seda olenemata sellest, kui suur on selle auto ärilise ja isikliku kasutamise osakaal kahe aasta jooksul.
2. isikliku sõiduauto kasutamine ametireiside tegemiseks
Kui on vaja kasutada sõiduautot ärilistel eesmärkidel, ei pea seda ostma. Töötaja, juhatuse liikme või omaniku isiklikku autot võib kasutada, kui nad on sellega nõus. Isikliku auto kasutamise eest võib maksta hüvitist.
Millist isiklikku sõidukit võib kasutada ettevõtte vajaduste rahuldamiseks?
Isikliku sõiduauto kasutamise eest võib maksta hüvitist. Sõiduauto on M1-kategooria sõiduk. Auto võib kuuluda hüvitist saavale isikule ja seda võib kasutada hüvitist saav isik, mis on dokumenteeritud volikirjaga või sissekandega tehnilises passis.
Milliseid dokumente on vaja?
Isikliku sõiduki kasutamise hüvitamiseks vajalikud dokumendid:
- Kirjalik otsus, korraldus või korraldus, milles on märgitud: hüvitist saava isiku nimi; hüvitise suurus; reisikuupäev või reisiperiood, mille eest kulud hüvitatakse. Otsuse võib teha ka pikemaks ajaks kui üks kuu.
- Koopia dokumendist, mis kinnitab sõiduauto kasutamise õigust.
- Sõidupäevik, milles on märgitud: sõiduautot kasutava isiku ees- ja perekonnanimi; auto numbrimärk; sõiduauto algus- ja lõppkilomeetrinäit iga tööreisi kohta; ning iga tööreisi kuupäev ja eesmärk.
Selle hüvitise eest ei ole vaja esitada arveid ega tšekke.
Reisipäevik võib olla nii paberkandjal kui ka elektroonilisel kujul. Ilma arvestuse pidamiseta makstud hüvitised on võrdsustatud palga maksmisega, st deklareeritud ja maksustatud kui palk.
Võimaliku hüvitise suurus
Hüvitise suurus ilma täiendavate maksudeta on 0,30 eurot iga töösõitude kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot kalendrikuu kohta hüvitist saava isiku kohta.
Hüvitise summa (maksuvaba summa) deklareeritakse INF14-le aruandeaastale järgneva aasta 1. veebruariks. Deklaratsioonis täpsustatakse hüvitist saavad isikud ja iga sõiduk.
Hüvitiste maksmise järjekord ei ole reguleeritud, seega võib hüvitist saavale isikule maksta ühe summa kogu aasta eest. Kui hüvitatakse muid autokulusid, näiteks kütuse- või remondikulusid, siis sisaldub nende maksumus samuti 335 euro suuruses igakuises hüvitises.
Lisaks isikliku transpordivahendi kasutamise eest makstavale hüvitisele võib autoomanik saada hüvitist ka auto parkimise eest, ilma et ta peaks sõidupäevikut pidama. Selleks on vaja kuludokumente ja põhjendusi (taotlus). See hüvitise summa ei kuulu 335 euro suuruse igakuise hüvitise hulka.